Vägivallatus suhtlemises kasutatakse loomade nimetusi kui sümboleid, et kirjeldada erinevaid suhtlemis mustreid. See aitab kaasa nii erinevuste mõistmisele ja toetab õppimise protsessi.

Kaelkirjak sümboliseerib südamest-südamesse suhtlust, ehk empaatilist ja hoolivat suhtlemist. Kaelkirjakul on loomariigis kõige suurem süda ja tänu oma pikale kaelale on tal võimalik vaadelda toimuvat suuremas pildis. 

Kaelkirjak räägib kaelkirjaku keelt olles ühenduses oma tunnete ja vajadustega ning püüab näha ka teiste tundeid ja vajadusi. Väärtustades üksteise tundeid ja vajadusi ning võttes need arvesse valikute tegemisel, on meil rohkem potentsiaali luua ja hoida inimeste vahelisi toimivaid ühendusi. Kui räägime kaelkirjaku keeles siis me räägime Vägivallatu suhtlemise keeles.

Šaakal räägib šaakali keeles kasutades hinnangute andmist läbi “õige” ja “vale”, läbi “hea” ja “halb” jne liigitamise. Suheldes sellises keeles on meil sageli raskem ühendusi luua, sest kuuldes enda kohta selliseid hinnanguid, võime kergesti tõlgendada, et “Ma olen miskit valesti teinud” või “Tema on halb”. Tihti viib selline suhtlus süüdistamiseni, häbini ja vihani ning me saame veelgi rohkem eraldatud.

Kõige selle juures ei ole mõeldud, et üks keel on “parem” ja teine “halvem” ja veelgi enam ei ole eesmärgiks anda hinnangut ühele või teisele loomale. Šaakali väärtus seisneb selles, et ta toob nähtavale, mis meie sees toimub ja annab märku omas keeles, et mingi meie vajadus on rahuldamata või rahuldatud.