Minu lugu
Järgnen südame kutsele
2018 aasta augustis koondati mind suure rahvusvahelise korporatsiooni ridadest ja ma olin õnnelik. Olin selleks ajaks olnud IT’s juba 21 aastat ja peamiselt positsioonidel, mida ma kirjeldaksin “salooni uksed” … ühte pidi kliendi suunal lahti, teistpidi ettevõtte suunas lahti. Oli ka hetki, kui uksed liikusid mõlemas suunas sellise hooga, et tulid hingedest lahti ja vajasid parandamist.
Astudes vabadusse, esimese sammuna ostsin lennukipiletid Jaapanisse. See oli täpselt see, mida ma tahtsin oma eluga teha. Jaapan on olnud mu hingele lähedane juba varajasest lapsepõlvest ja tõmmanud enda poole järjepidevalt. Tahtsin kogeda päris Jaapanit, suhelda lihtsate jaapanlastega ja olla keset Jaapani loodust. Natuke võrgus surfamist ja Jaapani programmi peamiseks tõmbenumbriks sai valitud Shikoku ohenro, ehk jalgsi palverännak budistlikust templist budistlikusse templisse seljas 10kg kaaluv seljakott. Olles teadlik ajast, sai eesmärgiks 2,5 nädalat, 31 templit ja umbes 300km.
Vaatamata taifuunidele ja tühistatud lendudele jõudsin Osakasse kohale 12. september 2018. Mu Jaapani sõbranna võttis mu omas kodus hoolitsevalt vastu ja aitas ära korraldada esmavajalikud asjad – kohalik SIM kaart iPadi jaoks ja esimene ööbimise koht Shikoku saarel, palverännaku esimese templi kõrval.
Julge paluda imesid
Shikoku ohenro kogupikkus on umbes 1200 km ja palverändur läbib teel 88 põhitemplit ning teekonnale on istutatud veel 20 väiksemat templit. Valisin kohe alguses jõuda templini 31. Arvasin, et jõuan selle läbida 2,5 nädalaga.
Saabudes templisse on igas templis sama budistlik etiket ja ühe osana sellest on oma palve/soovi esitamine. Käies läbi tempel templi järel, jõuab päris palju palveid esitada. Tänasin ja palusin vaheldumisi küll lähedastele hoitust, Jaapanile hoitust ja kaitset, kuni 22. templi juures avastasin, et endale polnud ma midagi palunud. Mida siis endale paluda? Mida ma vajasin? Sellel hetkel ei osand ma seda veel niimoodi sõnastada. Palusin siis tuge oma rännakul, tervist ja hoitust. Järgmises templis läksin juba lustlikumaks ja täiesti mõtlemata, läbi naeru küsisin oma palves imesid, teadvustamata endale, mida ma ise ka ime all silmas pean. Ime ongi ehk selle ime, et ma ei oska seda defineerida.
Noja, mida küsid, seda saad! Järgmine päev oli väga väsitav kõndimine suure tee ääres, kerges vihmas ja palavuses. Päeva teises pooles leidsin lõpuks kohviku, kus sain tualetti kasutada ja mind kutsuti ka “osetai’le” ehk tasuta kohvi ja kook palverändurile. Uuriti muidugi, et kust ma pärit olen ja nii kui mu suust lipsas Esutonia (Eesti) hüppas mu seljatagant lauast püsti jaapanlanna ning teatas, et ta tunneb ühte eestlannat 🙂 Imede ime, ka mina tunnen seda eestlannat 🙂
“Hea, et ma sind märkasin!”
Peale 25-ndat templit ööbisin ryokanis (teemaja) ja järgmisel hommikul eesruumis tossusid jalga pannes kuulsin seljatagant inglise keelset hõiget “Hea, et ma sind märkasin!” Natuke vaikust ja mu kõrvale jalanõusid siduma ilmus hääle omanik, saksa palverändur Patrick. Nähes minu sugegasa’t ehk palveränduri kaabut, tuli talle meelde, et oli oma unustanud tuppa.
Patrickuga oli väga kerge suhelda ja leppisime kokku, et templisse 26 kõnnime koos. Sattusime nii sügavalt vestlusesse, et esimese hooga kaldusime rajalt kõrvale ja tegime endale paari kilomeetri jagu lisa distantsi. Templist tagasi tulles jätkasin ma jalgsi ja tema sõitis järgmisesse templisse bussiga. Leppisime aga kokku, et kui peaksime mõlemad Kochi linna samal ajal jõudma, siis teeme ühise õhtusöögi.
Paari päeva pärast jõudsingi Kochi linna ning saatsin Patrickule sõnumi, et tore oleks koos õhtustada. Ja ennäe, ka tema oli Kochi linna jõudnud ja õhtul kohtusimegi Kochi kesklinna pubis. Rääkisime maast ja muusikast, toidust ja õllest ja muidugi meist endist. Kuulsin esimest korda väljendit “Nonviolent communication” ehk Vägivallatu suhtlemine. Kõlas hästi aga ega rohkem ei osand ma ka sellel hetkel sellest arvata.
“Ütle mulle, mida sa vajad!”
Lahkusin Jaapanist nädal peale palverännakut kuid ühendus Patrickuga jäi püsima. Mind tõmbas temas uudishimu maailma ja inimeste suhtes ning tema kergus, millega ta valis elus uusi avastusi kogeda. Noja, ega väike osa ei olnud ka selles, et olime üksteise jaoks natuke nagu eksootilised olevused oma erinevate/sarnaste kogemustega.
Talv möödus ja kevadel leidsin ennast sõbrannadega koos Kariibi mere reisi planeerimas. Netis surfamise ja uurimise põhjal said ostetud piletid marsruudil Panama, Costa Rica ja Curacao. Kui Patrick sellest kuulis, kutsus ta mind reisi pikendama Bahamale, oma purjeka peale. Einoh, ma pole ju üldse purjetamisega kokku puutunud, kardan suurt vett ja isegi ujun kõigest mõõdukalt. Teisalt, kaks nädalat Bahamal puhata naeruväärselt väikse kuluga … muidugi ma valisin selle!
Bahamale saabudes kolisime kohe purjeka peale. Meri võttis mu lahkelt vastu ja enne veel, kui paadinigi jõudsin kukkusin paadisilla trepilt ülisoolasesse vette. Ikkagi Kariibi meri. Olin ehmatanud ja abitu aga Patrick naeris. Vihastasin nii enda saamatuse üle, kui tema naermise üle. No tegelt oli naljakas, hiljem suutsin ka ise naerda selle sukeldumise üle.
Ja nii kuidas reis algas, nii see ka jätkus. Minuga juhtus igasugu asju, sest ma ei teadnud merel olemisest midagi ja purjekas on üks äraütlemata kitsas elukoht. Pealegi, sa ei saa sealt suvalisel hetkel minema jalutada. Elasime siis kahekesi koos sellel kitsal pinnal avaral merel ja konflikt järgnes konfliktile. Patrick üritas kasutada Vägivallatut suhtlemist, uurides mu käest mida ma vajan. Aga kui ma ei ole kogu oma elu olnud ühenduses oma vajadustega, siis kust ma peaksin teadma mida ma vajan. Olukorrad jäid lahendamata, emotsioonid kasvasid üle pea ja olime mõlemad abitud ning distantseerusime üksteisest enam ja enam.
“Kuidas sa suhtled vägivallatult, kui mul on valus!”
See küsimus kummitas mind enamuse ajast mis me Bahamal veetsime. Ma ei suutnud aru saada, et miks ta mu valu ei näe ega mõista, kui ta teab Vägivallatut suhtlemist. Ja kui mina nägin tema valu, siis ma ei osanud sellega midagi pihta hakata. Ja mul oli ka vabandus, ma ei tea midagi Vägivallatust suhtlemisest.
Bahamalt lahkudes võtsin esimese asjana lahti kõik videod, mis ma Youtube’ist leidsin Vägivallatu suhtlemise kohta. Eestisse jõudes tellisin inglise keelse raamatu ja täitsa ootamatult leidsin ka ema raamaturiiulist eesti keelse Vägivallatu suhtlemise raamatu. Lugesin aega viitmata kõik läbi, sain teada mudeli ja printsiibid ja mulle hakkas kergelt koitma.
Võtsin siis mõned Bahama konfliktid vaatluse alla, rakendasin VVS mudelit ja printsiipe. Alguses kasutasin nii tunnete kui vajaduste nimekirju, sest ei osanud ise neid nimetada. Ja ohh imet, juba esimest konflikti vaadates sain selgust. Sain selgust oma tunnetest ja mida ma vajasin ning aimasin mida Patrick tundis ja vajas. Kujutasin ehedalt, et kui ma oleks pooltki sellest teadnud ja osanud rakendada, oleks meie kaks nädalat Bahamal olnud palju rõõmsam, kerguses ja üksteise hoidmises.,
Ma tahan teada mis see Vägivallatu suhtlemine päriselt on!
Innustatuna oma avastusest, et Vägivallatu suhtlemine “toimib”, sukeldusin hooga uute teadmiste hankimisse. Uurisin nii Interneti avarustest kui raamatutest kõike, mis sellel teemal mu kätte jõudis. Üsna kiiresti leidsin Center Of Nonviolent Communication kodulehe ja sealt ürituste alt sain teada, et eksisteerib IIT, ehk VVS Rahvusvaheline Intensiiv Koolitus. See on 9 päevane koolitus ja endaga töötamise sessioonide jada. Koolitusel osales umbes 60 inimest, kes kõik valdavad suuremal või vähemal määral VVS-i keelt.
Loomulikult ma valisin kohe esimese, mis lähiajal toimus ja minu õnneks oli see suhteliselt lähedal, Saksamaal. Oktoobris 2018 läksin sinna kohale, elasin üheksa päeva nagu teises maailmas, õppisin ja kogesin Vägivallatut suhtlemist rahvusvahelises seltskonnas ja inimestelt, kes on aastakümneid sellega tegelnud. Tagasi tulles märkasin, et minus on käivitunud muutus. See koolitus polnud lihtsalt teadmiste ja oskuste omandamine. See oli elamine keskkonnas, kus rakendatakse empaatiat, austust, hoidmist ja ühenduste loomist. Sellises maailmas tahan ma elada.
Muutus, mis minus oli toimumas, hakkas nähtavaks muutuma ka mu lähedastele. Ma hakkasin nii ennast kui teisi inimesi nägema empaatias ja hoolimises. Ma kohandasin oma käitumist ja suhtlemist lähtudes VVS mudelist ja printsiipidest ning see lõi lähedust ja soojust minu suhetesse. Edu innustas ja võtsin koolitusi juurde. Sellele lisaks praktiseerisin igapäevaselt VVS’i, jagasin teistega ja rakendasin erinevates olukordades.
IIT’l puutusin esimest korda kokku ka Taastava Õiguse teemaga ja konfliktsete olukordade vahendamisega. Eestisse jõudes uurisin, et mis seis meil sellega on ja oma meeldivaks üllatuseks leidsin, et Eestis on Taastav Õigus. Läks pool aastakest ja minust sai Taastava Õiguse vabatahtlik konflikti vahendaja.
2019 kevadel oli juba üsna nähtav, et mu elu liigub järjest enam Vägivallatu suhtlemise suunas. Tänaseks keerleb mu elu ümber vägivallatu suhtlemise. Jah, kirjutasin teadlikult väikse tähega, sest see pole minu jaoks enam nimetus, vaid see on mu elustiil.
Alates 1. jaanuar 2022 olen ka CNVC Certified Trainer Candidate ehk Vägivallatu Suhtlemise Keskuse poolt välja antava Sertifitseeritud Treeneri tunnistuse kandidaat. Sertifitseeritud Treeneri staatus antakse neil, kes elavad VVS’i järgi ja kes suudavad seda edasi anda ning kes soovivad luua läbi VVS’i ühiskondlikku muutust. Ja seda kõike ma soovin 🙂
